Inimasustus ja hooned

Saarnaki on Väinamere laidudest üks esimesi, millel inimasustust kirjalikult märgitakse. Juba 1564. aastal elas Saarnakil kaks üksjalaperet – Sarnake Jürgen ja Marcus Jacobson peredega. Elanike ülesanne oli Suuremõisa härraseid värske kalaga varustada. Et peret ära toita, tuli üheaegselt tegeleda nii maaharimise kui kalastamisega ning otsida teenimisvõimalusi ka mujalt (soola- ja kivivedu, vahel ka salakaubavedu). Väinamere laidudel kehtinud nn kodukorraseaduse põhjal suutsid Saarnaki ja Hanikatsi kumbki toita kuni 16 suud – osa täisealiseks saanud lastest pidid kodust lahkuma.

1931. a maakorraldusega jagati Saarnaki talu Mäe ja Pärna taluks ning laiu põhjaosa (Vähe-Saarnaki) eraldati Uuetaluks, mille asustas perekond Vapper Muhumaalt. 1941. a põletasid punaväelased Uuetalu hooned maha, karistuseks metsavendade varjamise eest.

Nõukogude võimuga saabunud raskemad ajad tõid kaasa ka halvenenud ühenduse Hiiumaaga (keelati mootorpaatide kasutamine). Elu laiul muutus üha perspektiivitumaks, polnud elektrit, arstiabi, kooli jne. Viimased laiuelanikud lahkusid Saarnakilt 1973. aasta sügisel, pärast seda, kui merel suri peremees Anton Saarnak.

Pikemalt on asustatud olnud saare keskosa, kus põhiosa taluhoonetest on säilinud tänaseni tänu aastatel 1976–1985 tollase kaitseala juhataja T. Leito poolt tehtud taastamistöödele. Tänapäeval on endise Mäe talu osad hooned eraomandis (elumaja, suitsusaun, paargu) ja osad hooned valla omandis (rehemaja, laut, „uus” saun, endine laut, mis ümberehitatud külalistemajaks, tuuleveski). Valla hooneid haldab mittetulundusühing.